Lugemiselamus

Nikola Huppertz  „Kaunis nagu kaheksa“

Vesta, 2022, 220 lk.

Malte, raamatu peategelane, on kohe kolmeteistkümneaastaseks saav noormees, kes üle kõige armastab matemaatikat. Talle meeldib matemaatika, sest see on tema arvates lihtne, loogiline ja lahendatav. Ka keerulised ülesanded lahenevad ju lõpuks ikkagi ära, need on lihtsalt suurem väljakutse. Kõige ilusam number on poisi meelest kaheksa, ta on sümmeetriline peegel iseendast ja tal ei ole sarvi. Kaheksa on imeline oma parem- ja vasakpööretega. Selline oli Malte maailm seni, kuni nende juurde kolib seitsmeteistaastane poolõde Josefine.

Ühe hetkega on Malte maailm pea peale pööratud. Josefine on mässumeelne, iseteadlik ja mis kõige hullem, hakkab Maltega samas koolis käima, mis võib poisi renomeele halvasti mõjuda. Lisaks ilmub mataklubisse tüdruk Lale, kes on pea sama tark kui Malte ja valmistub samuti matemaatikaolümpiaadil osalema. Korraga on peale matemaatika poisi peas palju erinevaid tundeid ja tahtmist aru saada maailma toimimisest. Kuidas toime tulla oma esimese armumisega, aru saada miks isa oma esimese naise ja lapse maha jättis, kas tema on selles süüdi? Kuidas leida tasakaal matemaatika ja vaba aja vahel. Ajapikku tekib arusaam, et peale matemaatika on veel olulised sõbrad ja  peresuhted ning need ei allu matemaatilistele reeglitele.

Mõnus lugemine noorematele lugejatele. Tegelastega on kerge samastuda, väga elulised karakterid, tegevus on hoogne. Lugemisnaudingut pakub ka vanematele, kes saavad kaasa mõelda, kuidas oma lapsi aidata maailma asjadest arusaamisel ja toetada neid. Suurepärane lugemine, mis äsja sai ka Hea noorteraamatu tiitli.

Aime

02.03.2023

Ane Barmen “Unenäod ei tähenda midagi”

Eesti Raamat, 2022, 191 lk.

17-aastane Louise on peale sõbra surma asunud õppima kodust kaugemal asuvasse gümnaasiumisse. Lootes nii juhtumit(ja poissi) kergemini unustada, kui keegi ei tea sellest midagi ja keegi ei vihja sellele. Kuid siis sureb ta vanaema ja tüdruk tuleb matustele ja jääb suvevaheajaks koju.

Lühidalt öeldes on see raamat leinast ja sellega toimetulekust. Ka kodunt kaugemale kolimine ei aidanud Louisel poissi unustada, viimane ilmub ta unenägudesse ja aeg-ajalt kimbutavad tüdrukut paanikahood. Ja samas hoiab ta oma tundeid endale, neid ei ole kellegagi jagada, sest teised ei tea asjast midagi, kui ole kedagi lähedast kaotanud. Ka kodus ei olnud tal sugugi kerge, vanemad on lahutatud, isa eemaldunud, õega on suur vanusevahe ja seetõttu erinev maailmapilt, parim sõbranna seevastu näitab oma leina ja tundeid üsna ohtralt välja, olgugi, et tal ei olnud surnud sõbraga nii lähedasi suhteid. Vanema õe sobitamisel läheb Louise suvevaheajaks tööle vanadekodusse, dementseid vanureid hooldama.

Raamatu lõpuks mulle lugu täitsa meeldis. Kuidagi väga reaalne pilt ühest noorukist ja tema elust. Kõnepruuk oli nii ehe nagu oleks tõesti reaalsest elust keegi lihtsalt raamatusse kirjutatud. Sellise parajalt okkalise nooruki kuju on hästi edasi antud. Ka vanadekodu kirjeldus ja vanurite eest hoolitsemine oli ehedalt kirja pandud, ei ole see meelakkumine midagi, kui õhtuks selg ja jalad valutavad. Lisaks igapäevane toimetulek nendega kui vanurid jauravad ühte ja sedasama, ilma reaalelust enam aru saamata. Ja lugu hoidis kinni, väikeste tagasivaate sutsakatega annab autor aimu, mis siis 1,5 aastat tagasi juhtus. See iseenesest ei ole oluline ja päris täpselt teada ei saagi, mis poisiga juhtus. Õnnetus küll aga miks ja mismoodi, jääb igaühe enda fantaseerida. Olulisemal kohal on leinaga hakkama saamine. Minu jaoks võttis selle ilusasti kokku raamatu lõpus üks koht, kus sõbranna meenutab Louise loetud luuletust kirjanduse tunnis „… et elu ei ole küll kõige kergem asi, aga kuna siin seisab üks orel, tuleb seda siiski mängida.“ Kui sulle elu on antud, tuleb seda elada.

Aime

10.01.2023

Lucy Strange „Ööbikumetsa saladus“

Hea Lugu, 2022, 288 lk.

Raamatu peategelane Henrietta (keda kõik hüüavad Henryks) on kolinud koos perega just uude kohta elama – Lootuse majja. Selle põhjus tuleb peagi ilmseks, tragöödia aga milline täpselt, selgub alles raamatu lõpu poole.

Algus uues kohas ei ole sugugi kerge. Henrietta isa on läinud välismaale tööle, ema on leinast haige ja lapsehoidja Jane on hõivatud beebi ja ema eest hoolitsemisega. Nii peab Henrietta ise paljudele küsimustele vastused leidma ja saladustele jälile saama. Tegu on ühe tragi ja tarmuka tüdrukuga, kelle kahtlused on õigustatud (arsti suhtes, kes ema ravib), kes leiab endas üles julguse võidelda oma pere eest. Lugu on põnev, haaravalt kirjutatud, natuke muinasjutuline, nii et leheküljed keeravad ennast ise. Loo toimumisaeg on 1919.aasta, seda tuleb endale kohati meelde tuletada, kui loed raamatus kõrvuti vuravast autost ja hobuvankrist. Depressiooni ravimeetodid olid veel algelised ja praegusel ajal tunduvad need isegi karmid aga lapsed on ikka ühesugused. Kui su oma pere on hõivatud muredega, siis leidub õnneks ikka kusagil üks täiskasvanud inimene, kes sind kuulab ja vajadusel aitab. Siin raamatus on selleks metsas elav nõid, kellel on Lootuse Majaga oma side.

Tore, et ka nooremale vanusegrupile ilmub haaravat ja põnevat lugemist. Märkimata ei saa ka jätta ilusat kujundust. Eriti meeldib mulle, et seda jagub ka raamatu sisse, mitte ainult kaantele.

PS! Kass on raamatus olemas ja ööbikud ka (mitte nii glamuursed kui juuresoleval pildil)

„Lühike elu on ikkagi elu, Henrietta Abbott,“ ütles ta. „Ma olen selle üle palju mõelnud. Lühike elu põleb kiiresti, aga eredalt… Särav täht.“ Lk.96

„Lained pillutavad teda, aga ta ei vaju põhja.“ Lk. 156

„Armid nahal räägivad sulle vaid loo alguse,“ mõtlesin ma. „Palju raskem on rääkida armidest, mida keegi ei näe.“ Lk. 156

„Isegi kui kuu on vaid õhuke sirp, on ülejäänud kuu ikka olemas, varjus. See pole kuhugi läinud – me lihtsalt ei näe teda. Otsi seda osa kuust, mis on varjudes peidus, Henrietta. Usu, et see on seal isegi siis, kui seda näha pole.“ Lk.171

„Lood on võimsad asjad,“ ütles ta. „Ja mõnikord peame me olema väga vaprad, et neid rääkida.“ LK.202

Aime

19.05.2022

Larõssa Denõssenko “Maia ja sõbrad”

Koolibri, 2022, 65 lk.

Ukraina kirjaniku ja inimõiguslase Denõssenko lasteraamatu on eesti keelde tõlkinud Ilona Martson. Raamat, kus ei ole ühte peategelast, vaid neid on tinglikult 17, sest see raamat räägib ühe klassi 17 erinevast perekonnast. Saame tuttavaks Sofi kolmandaga, kelle isa on sõjas kaotsi läinud. Aksanaga, kes elab koos isaga, ema on tal surnud. Hrõstõnaga, kes elab koos hoopis vanaemaga, sest ema töötab Itaalias jne. Peremudeleid on erinevaid, kuid lapsed on ikka lapsed ja vajavad armastust ühtemoodi. Neile meeldib mängida, laulda, loomi nunnutada ja kõige tähtsam on ikka armastus ja lugupidamine üksteise vastu. Suurepärane raamat, mille kaudu saab lastega rääkida erinevustest ja sallivusest.

Raamat on kirjutatud 2017.aastal, kui Krimm oli juba okupeeritud. Eestikeelsele väljaandele on autor kirjutanud eessõna käesoleva aasta kevadel, olles ise pommivarjendis.

Aime

09.05.2022

Catherine Ryan Hyde “Püsi elus!” Ersen, 2020, 272 lk.

Kas mulle ainult tundub või ongi nii, et see raamat ei ole piisavalt tähelepanu saanud? Isegi ei ole kippunud teda ju siiamaani lugema. Tegelikult pidasin teda kogunisti täiskasvanute raamatuks kuni ta sai tiitli Hea noorteraamat.

Lucas on 14-aastane poiss, kelle ümber ei paista esialgu olevat midagi positiivset. Tema vanemad karjuvad ja kaklevad kogu aeg, vend on Vietnami sõjas, ka parima sõbra pere maadleb probleemidega jne. Et depressiivsest keskkonnast eemale saada, käib Lucas ümbruses uitamas, kuni leiab metsast ühe majakese ja kaks hiigelkasvu koera. Koerte omanikuga kohtumine saab elumuutvaks mõlema poole jaoks. Mis või kuidas, läheks juba sisureetmiseks.

Lõpuks ometi üks noortekas, kus peategelaseks on poiss, mitte et probleemid oleks kuidagi teistsugused kui tüdrukutel. Sest eks pereprobleemid, esimene armumine, mure venna pärast – on ju samad kui tüdrukutel. See ei olnud rusuv või raske lugemine, sest kuklas oli kogu aeg mingi helguse tunne, et kõik saab ja lähebki paremaks. Tegelikult on meil vähe vaja, ainult leida inimene, kes on valmis sind kuulama ja vajadusel nõu andma (kui seda küsitakse). Lugejat ei jäeta teadmatusse, vaid saab juhiseid, mida võiks teha, või kuidas oma probleemidega tegeleda. Tekib arusaam, et sa ei saa muuta asju, mida ei ole sinu võimuses muuta.

Natuke kurb aga väga realistlik ja usutav lugemine.

Aime

19.04.2022

Henno Käo “Väike rüütel Rikardo”

Tänapäev, 2004, 138 lk.

Kirjaniku viimaseks jäänud raamat, kus väike rüütel asub teekonnale, et lohega võidelda. Nagu ikka on teekond tähtsam kui lõpp-eesmärk ja mine tea, kas enam ongi lohesid, kellega võidelda. Oma teel kohtab ta mitmeid toredaid tegelasi nagu kummitusmunk, rääkiv hobune Roosi, vares, härjapõlvlased, nõid jne. Lugu räägib keskajast, kuhu ju rüütlid peaks paigutuma aga kirjanik on sinna ka kaasaegseid asju sisse sokutanud – kilekoti, pubi, firma, lisaks veel iseennastki.

Käo keelekasutus on väga leidlik, humoorikas, mõnus ja lihtne lugeda. Eriti meeldis mulle salajase maapanga asutamine. Või siis vägagi tänapäevane tõdemus, et mida kehvem kaup, seda vägevam reklaam. Müüjad kiitsid oma kaupa kui mitte just taevani, siis madalal rippuvate vihmapilvedeni ometi (jutt on turul müüdavatest hobusekronudest). Kindlasti ajab kõkutama lause, et kummitusmunk tahaks igavusest lausa surra, kui ta ei oleks juba surnud. Lisaks veel hanekootide jutustamine. Leidub ka mõni tarkusetera väikesele lugejale. Vares nimelt teatab, et tema teeb tööd ainult palga eest ja kui käes on tasumise tund, nendib ta, et on tasu juba kätte saanud. “Ma olen näinud maailma. Ma olen taibanud, et raha polegi maailmas kõige tähtsam. Ja mul on sihuke imelik tunne, et tänu sinule olen ma läinud natuke paremaks. Ega suuremat palka saagi vist olla.”

Tore lasteraamat, kus fantaasia on segatud realismiga.

PS. Lohe on ka raamatus olemas!

Aime

12.04.2022

Ene Sepp “Minu Colorado: suuskadel kuradi jälgedes”

Petrone Print, 2021, 256 lk.

Kirjanik Ene Sepp on noortele mitmeid raamatuid kirjutanud, antud raamatu kaudu saab temaga ja tema tööga lähemalt tutvust teha. Jah, peale kirjutamise töötab ta veel suusapatrullina. Olen temaga paaril korral kohtunud ja kuulnud oma tööst ja kirjutamisest rääkivat aga raamat annab võimaluse pikemalt ja põhjalikumalt erinevate nüanssidega tutvuda. Kohe võib öelda, et tegu on huvitava ja hariva lugemisega. Kuidas armastus lume, talve ja suusatamise vastu viib su unistuste tööni. Milline on elu USAs, sellega kaasnevast tohutust paberimajandusest, tervishoiusüsteemist, elukoha leidmisest ja sellega kaasnevatest muredest. Kui oluline on auto ja autojuhiload, et liikuda punktist A punkti B. Loodus, kanjonid, rahvuspargid, metsapõlengud – kõigest saab lugeda.

Üsna mitmel korral taban end mõttelt, et Eestis on ikka hea elada. Jah, üürikorterid on meil ka kallid, kuid ikkagi leitakse võimalus oma pesa soetamiseks. USA tervishoiusüsteem võtab lausa kukalt kratsima, kõik on tasuline, lisaks keeruline hierarhiline süsteem ja päris “naljakas” oli lugeda, et isegi lapse sündi pead korralikult planeerima ja selleks raha koguma. Raamatu väljend oli – laps ettemaksu ja järelmaksuga.

Igaljuhul, kui sa plaanid Ameerikat külastada või seal mõnda aega elada/töötada, soovitan soojalt raamatut lugeda. Sobib muidugi ka huvipärast lugemiseks.

Aime

04.02.2022

Kimberly Brubaker Bradley „Õed hundid“

Hea Lugu, 2021, 240 lk.

Raamat räägib kahest õest, Della on kümneaastane ja Suki kuueteistkümneaastane. Lugu jutustab noorem õde, raamatu esimestel lehekülgedel lubab ta kogu oma loo ära jutustada ja ta alustab kergematest asjadest. Ema on vangis, oma isadest ei tea nad midagi, peale oletuse, et nad on erinevad inimesed. Kui emalt vanemlikud õigused ära võeti, elavad nad ema viimase elukaaslase juures, kes on kodus nädalavahetuseti, nii et muul ajal peavad tüdrukud ise hakkama saama. Koolis on raske ja loo jutustamise ajaks on nad kasuperre jõudnud. See oli siis algus ja edasi läheb raskemaks. Lühidalt öeldes on lugu laste seksuaalsest ära kasutamisest, abi otsimisest, kuidas selleni jõuda ja abi leidmisest. Aga ka sellest, et laps olles ei jaksa sa enda peale võtta kogu vastutust, mis peaks olema vanemate oma ja milleni see viia võib, siin raamatus siis enesetapukatseni.

Väga raskel teemal raamat aga kirja pandud suurepäraselt, lastepäraselt, suure mõistmisega ja soojusega. Raamatu lõppu jõudes saab lugeda, et ka autor ise on selle teemaga kokku puutunud, ka tema tundis lapsena seksuaalset väärkohtlemist.Väga palju mõtlemapanevat on selles loos. Kui peategelane jõuab lõpuks terapeudi juurde, siis saab ta teada, et ainult kolmandik ei pea muretsema mingite jamade pärast, see on tavaline asi, ainult et sellest ei räägita. Kui vaid rohkem räägitaks, siis ehk ei juhtuks nii sageli halbu asju. Sellest on hirmus mõelda, me kõik näeme enda ümber tavalisi inimesi aga mida kõike nad hinges kannavad ja püüavad vapralt elada.

Miks „Õed hundid“ ? Originaali pealkiri on „Fighting Words“. Mulle eestikeelse versiooni pealkiri tegelikult meeldib. Raamatus öeldakse õdede kohta, et neid on küll hundid kasvatanud, vanem õde Suki oligi põhimõtteliselt hunt, kes oma õe eest hoolitses ja võitles. Ja huntidele mõtlemine annab lõpuks nooremale õele julguse minna kohtusse enda lugu rääkima.Tõesti mõtlemapanev lugu. Raamat on pühendatud kõigile lastele, kellel seda lugu tarvis on. Mina siiralt loodan, et neid lapsi on vähe või üldse mitte aga kui on, siis loodetavasti saavad nad teadmise, et nad ei ole üksi, et tuleb leida julgus rääkida, et halvad tunded on ajutised, abi leidub ja elu saab olla parem.

Aime

17.01.2021

Anja Portin “Raadio Popov”

Ühinenud Ajakirjad, 2021, 278 lk.

Raamatu peategelane on 9-aastane Alfred, kes oma ema ei ole kunagi näinud ja kelle isa viibib enamasti reisidel. Poiss on tihti üksi ja peab endaga ise hakkama saama. Ühel päeval satub Alfred aga täbarasse olukorda, elekter lülitatakse välja, sest maksud on maksmata. Samuti on isa unustanud poisile söögiraha jätta ning kuna on koolivaheaeg, siis ei saa ka koolis süüa. Ühel ööl kui Alfred ei saa und, potsatab postkasti pilust sisse ajaleht, mille vahelt veereb välja õun, veel on seal vahel võileib ja villased sokid. Kes need talle andis? Ja miks? Seda asubki Alfred uurima. Nagu pealkiri juba vihjab, tuleb mängu ka raadio ning selle leiutaja Popov.

Raamat räägib üksindusest ja sellest, et üksildasena võib end tunda ka siis kui sul on vanemad olemas aga nad on kogu aeg tööga hõivatud. Nii peab näiteks pere vanim laps hoolitsema noorema eest, sest ema rabab mitme koha peal tööd teha. Siin on tüdruk, kes vanemate hirmude pärast on oma tuppa suletud. Nad on “unustatud” lapsed.

Vaatamata tõsistele probleemidele on raamat helge ja kaasahaarav, õige pisut ka muinasjutuline. Seda sobib just praegu jõuluajal lugeda, sest lugu lõpeb unustatud laste ühise jõulupeoga. Hea, et leidub hoolivaid, tähelepanelikke ja “õrnakõrvalisi” täiskasvanuid.

Anja Portin on soome kirjanik, kes kirjutab nii täiskasvanutele kui lastele. Aastal 2020 pälvis ta romaani “Raadio Popov” eest parima laste- ja noorteraamatu kirjandusauhinna Finlandia Junior.

Aime

13.12.2021

Kadri Hinrikus “Elevant”

Tammerraamat, 2021, 71 lk.

Kadri Hinrikuse raamatutel on juba kvaliteedimärk küljes, sealt on ikka midagi südamlikku ja positiivset oodata.

Kärt on tüdruk, kes arvab, et ta ei kuulu kuhugi. Unistus on tal küll suureks saades kirjanikuks hakata aga isale see ei meeldi. Tema meelest on lugemine puhas ajaraiskamine ja Kärdist peab saama hoopis ärinaine.

Koolikaaslastega ta ka justkui ei sobitu, küünelakid teda ei huvita ning teadmiste välja näitamine on nohiklik. Kuid ühel päeval tutvub ta Lucijaga. Tegelikult räägibki see raamat sõprusest. Aga ka sellest, mis võib juhtuda, kui üks poiss meeldib mitmele tüdrukule? Mismoodi aidata ema, kes unistab kanadest? Elevant on ka raamatus olemas aga mil moel, peate juba ise lugema.

Kindlasti soovitan raamatut ka täiskasvanutele, sest üht-teist mõtlemapanevat on siin ka meie jaoks.

Kirjanik on ühe tegelase ema kaudu (kes on horvaat) kirja pannud ühte lausesse ka eestlase olemuse. “…eestlased on hullult toredad, aga nendega on kohutavalt raske rääkida, sest nad ei räägi vastu. Nad pigem hoiavad suu kinni, kaovad ära, lülitavad telefoni välja, vahivad üksinda langevaid tähti, jooksevad selgeltnägijate vahet, hakkavad jooma või hulguvad päevade kaupa inimtühjas rabas selle asemel, et oma kallimale paar ilusat sõna kuuldavale tuua.” LK. 36

Ning veel üks mõte raamatust – “Tarvis on ainult üksteisele aega ja ruumi anda, küllap siis mahume kõik siia maailma ära.” Lk. 48

Aime

13.09.2021

Jenny Jägerfeld „Minu suurejooneline elu“

Varrak, 2020, 319 lk.

Raamat räägib 12-aastasest Siggest, kes on äsja kolinud Stockholmist koos ema ja kahe õega, väiksesse linna, vanaema juurde elama. Kuna eelmises koolis ei läinud Siggel hästi, teda kiusati ja ta tundis end üksikuna, siis nüüd on tal plaan, et uues koolis peab tal hästi minema ning ta peab saama populaarseks. Kuna on suvi, siis on tal 59 päeva aega, et saada populaarseks.

Üks ütlemata armas, positiivne ja hea raamat, mis on parasjagu lõbus aga puudutab lastele olulisi teemasid nagu sõprus ja üksildus. Sellest kui raske on sõpru leida, kui sa oled teistest veidi erinev. Sigge on nimelt veidi kõõrdsilmne ja püüab seda varjata küll tukaga või päikeseprillide taha. Peale selle meeldib talle iluuisutamine aga poistele ei näikse see üldse sobivat, teiste arvates. Lisaks on raamatus terve hulk omapäraseid tegelasi, igaüks oma väikese kiiksuga aga nii elulised. Minu lemmik oli kindlasti vanaema, kes oli ääretult elurõõmus, vabameelne ja heatahtlik. Kujuta ette, et sul oleks vanaema, kes riietub värviliselt, sõidab Corvette´ga, hommikusöögiks pakub saiu, armastab kiirendusvõistlusi jne. Samuti on raamatus veel hulganisti erinevaid loomi.

Tegelased on väga realistlikult kujutatud nagu elaksid nad meie naabermajas.

Suurepärane lugemisvara varateismelistele ning kindlasti võib soovitada ka poistele.

LK.229 „Aga mis on populaarsuse juures tegelikult tähtis? Paranda mind, kui ma eksin, aga kas tegelikult ei soovita saada hoopis sõpru? Lihtsalt populaarsus ei tähenda ju, et sul on sõpru. Selliseid, keda saab usaldada ja kellega saab rääkida.“

Lk.82 „Kuigi see teistele meeldimine,“ mõtiskles vanaema, „kas see pole pisut ülehinnatud? Kui sa selle asemel hoopis ise endale meeldiksid! Sellest kujuneks küll eluaegne ilus suhe!“

Aime

21.05.2021

Jorn Lier Horst „Salamandri mõistatus“

Varrak, 2019, 147 lk.

Cecilia on pansionaadiomaniku tütar, kelle ema sai aasta tagasi surma. Nüüd leiab ta rannalt kõhuli lebava laiba, kelle käele on tätoveeritud salamander. Pansionaati on kolinud just elama Leo koos oma emaga ning koos poisi ja sõbra Unega asub kolmik lugu uurima. Kui algul paistis tegu olevat õnnetusjuhtumiga, siis tegelikult satuvad lapsed päris kriminaalse loo otsa. Muidugi ei pühenda nad oma avastustesse täiskasvanuid ja tormavad pea ees ohtudesse.

Lugu on mõeldud keskmisele koolieale, lastepärasemaks teeb loo koer, kes muide annab vihjeid kurikaelte kohta ja rääkiv papagoi. Natuke liiga aimatav oli kõik, kuid lastele vast sobib.

Lugeda iseenesest oli hea, käepärane formaat, suur kiri. No ja lõpp on selline, et midagi pole teha, kohe tahad lugeda ka järgmist osa, et teada saada, mis emaga siis juhtus.

Ah jaa, millegi pärast keset raamatut tuli mulle meisterdetektiiv Blomkvist meelde.

Aime

13.05.2021

Katri Kirkkopelto “Popi ja pahur päev”

Helios, 2021, 35 lk.

Tegu on Popi sarja kõige uuema raamatuga. Popi on juba hommikul lasteaeda minnes pahas tujus. Kui mänguhoos ei pane keegi teda tähele, otsustab ta Tormiks hakata. Torm on metsik, tä märatseb ja möllab, lükkab ja teeb haiget. Kuid teised ei taha Tormi, vaid head ja sõbralikku Popit.

See on tore ja liigutav lugu tunnetest, enesehinnangu parandamisest ja sõprusest. Ja iga pahur päev saab otsa ning uus päev on hea päev. Võrratute illustratsioonidega raamat väikesele lugejale, et oma tundeid mõista.

Aime

10.05.2021

Kristi Piiper “Tinderikooma”

Tänapäev, 2021, 160 lk.

Lõpuks ometi on ka ühelt eesti autorilt ilmunud kerge ja meelelahutuslik lugemine.

Mari Johanna on maatüdruk, kellest on just saanud üliõpilane ja ta kolib linna elama väikesesse üürikorterisse. Mõnusa huumoriga vürtsitatud lugu räägibki iseseisva elu alustamisest ja ka iseenda leidmisest. Palju keskendutakse kaaslase leidmisele ja nagu pealkiri vihjab juba, kasutatakse selleks Tinderit. Kohtingukaaslaste galerii väga pikk ei ole ja tüütavaks ei muutu. Igal juhul on tegu kiiresti kulgeva lugemisega, täis elutervet irooniat ja huumorit.  Tekst on parajalt noortepärane aga kasutatav släng ei sega ka vanematel raamatut kätte võtta ja oma noorusaega meenutada (kui mingeid kohtinguäppe ei olnud olemas). Just selline mõnus, kiiresti loetav vahepala, et mõtted argielult kõrvale saada. Aga siiski ka päris tore lugemine noortele, kellel ülikoolielu alles ees.

Aime

28.04.21

Kasie West „Sinu kõrval“

Ersen, 2021, 263 lk.

Seltskond kooliõpilasi lõpetab raamatukogus oma kodused tööd, et suunduda koos metsaonni nädalavahetust pidama. Autumn läheb korraks tagasi, tualetti. Ja siis kustuvad tuled ning raamatukogu pannakse lukku. Mida teha kui sa oled luku taga, ilma asjadeta ja väikese ringivaatamise tulemusena, ei saa sa ka välise maailmaga ühendust võtta ning kõige tipuks avastad sa, et luku taga ei viibigi sa üksi, vaid koos nn. „paha poisi“ Daxiga. Raamat algab nagu üks tüüpiline noortekas, hea ja rikkast perest pärit tüdruk ning paha poisi kuulsusega poiss satuvad kokku ja lõppu võib juba ette kujutada. Õnneks kõik päris nii ei ole. No lõpu osa on ära arvatav aga see ei kujune väga läägeks.

Parajal hetkel toimub süžees pööre ja noortekas saab tegelikult hoogu juurde. Ilma probleemideta need noored ei ole, siin raamatus räägitakse ärevushäirest, sellest, miks tasub oma sõpradele sellest rääkida. Tähelepanu pööratakse sellele, et tasub mõelda, mida mina tahan, mitte elada nii nagu teistele sobib. Ühesõnaga, paneb raamat noori päris mitme asja üle arutlema ja ka enda käitumist vaagima. Ning paha poiss ei olegi lõpuks nii paha, lihtsalt kui sinu kohta on kuuldud ainult mõnda kuulujuttu, siis ongi kerged sellised arvamused tekkima. Ennatlikult ei tohiks järeldusi teha.

Kokkuvõttes on tegu sellise romantilisemat laadi noortekaga, mis puudutab ka vaimseid probleeme.

Aime

15.04.2021

Tiiu Kitsik „Herkülo büroo“

Koolibri, 2020,127 lk.

Kahe kohe kooli mineva sõbra, Sofi ja Pauli, seiklused ja igapäeva tegemised. Pealkirja tagant paistab täiskasvanud lugejale silma maailmakuulus detektiiv Hercule Poirot ja viitab nagu tegu oleks laste detektiiviraamatuga. Jah, natuke tuleb lastel mõistatusi lahendada nagu kuhu kadus Sofi kass ja kuidas hambahaldjas tuppa saab ning miks on järsku Sofi kodus palju kommi. Kuid rohkem on siin ikkagi laste suvised tegemised ja toimetamised.

Lugemine on tore ja annab lastele ka häid käitumisjuhiseid, kuidas erinevates olukordades toime tulla. Näiteks, kui oled sõbra peale kade, et tema saab narivoodi või mida teha, kui oled ära lõhkunud ema lemmiktassi. Äratundmisrõõmu on täiskasvanud lugejale samuti, kes meist poleks lapsena kappides tuulanud ja otsinud ära peidetud komme. Tuleb välja, et ka tänapäeval teevad lapsed seda.

Lugemise teevad nauditavaks värvikad ja lustakad illustratsioonid.

“Sofi arvates oli see täiesti arusaamatu, kuidas said suured inimesed oma närve koristades rahustada. Tema puhul oli risti vastupidi, koristamine ei pakkunud talle mingit rõõmu ega meelerahu.” Lk. 78

Aime

09.04.2021

Diego Arboleda „Kortsutatud paberid“

Toledo Kirjastus, 2021, 176 lk.

Hispaania lastekirjandust ei satu just tihti lugemislauale. Õnneks on meil Toledo Kirjastus, kes on võtnud oma südameasjaks eesti keelde vahendada hispaaniakeelset kirjandust. Kortsutatud paberid on kirjanik Arboleda kolmas raamat eesti keeles.

Aasta on 1937 ja taustal käib Hispaania kodusõda. Jaime ja Greta on õde-venda, kelle ema viib suurest linnast ära oma isa juurde, kes peab sanatooriumit nimega Melanhoolikute sanatoorium. Kliente seal hetkel ei ole ainult teenindav personal, tegelikult üks klient tuleb ja see osutub koletiseks.

Sõjast tavaliselt lastele ei julgeta kirjutada. Siin näidatakse meile ära, mida sõda võib inimestega teha, ta muudab nad koletisteks, Greta näeb halbu unenägusid jne. Kuid ilus muusika ja lõõgastavad protseduurid muudavad koletise jälle tavaliseks inimeseks.

Esialgu tundus jutt üpris segane ja peatükid hüppasid siia-sinna, siis lõpuks jookseb kõik kokku ja saad kogu tekstist aru. Väikesel lugejal ei tasuks raamatu paksusest ära ehmatada, sest õnneks on siin palju vahvaid ja kõnekaid illustratsioone.

Aime

06.04.2021

Troll „Detektiiv Pepu“

Hea Lugu, 2021, 88 lk.

Eesti keeles saab nüüd lugeda rahvusvahelt hitt-teost. Jaapanis populaarse raamatu peategelane on detektiiv, kellel pea asemel on hiigelsuur tagumik. Väljanägemisest hoolimata on tegu härrasmehega, kes rahulikult uurides ja vaagides lahendab kuriteo. Ka väheste juhtlõngade korral saab arutlemise abil juhtumit lahendada, sealjuures on olulised kolm punkti: mäletamine, uurimine, mõistmine. Lihtsalt ja selgelt saab laps aimu detektiivitööst. Raamat sobib hästi lugemishuvi tekitamiseks, siin on palju pilte, suur tekst, see on põnev ja läheb kiiresti edasi. Boonuseks on veel peitemõistatused, mida lapsed saavad lahendada. Minu kogemuse põhjal, sellised raamatud lastele meeldivad, kus tuleb midagi otsida või kokku lugeda ja ühtlasi suunab ka rohkem illustratsioone vaatama.

Esimeses raamatus on kaks lugu. Autorinime Troll taga on kaks jaapanlast – Tanaka Yoko, kes kirjutab tekste ja Fukasawa Masahide, kes joonistab pilte. Loodetavasti tõlgitakse sarja eesti keelde veel, sest kindlasti on pealkiri ju silmatorkav ja tähelepanutõmbav.

Aime

05.04.2021

Piper Kerman “Oranž on uus must. Minu aasta naistevanglas”

Ajakirjade Kirjastus, 2016, 368 lk.

Oma loo räägib siin raamatus Piper Kerman, kes mõisteti 15 kuuks vanglasse narkokuriteo eest. Lugu toobki meieni vanglaelu, sealsete asukate ja igapäeva elu-olu kirjelduse. Midagi räiget või šokeerivat siin ei ole. Kui sa pead kinni reeglitest, oled kohaneja ja lugupidav kõigi suhtes, siis on võimalik see aeg üle elada. Lugedes jäi paratamatult mulje, et midagi õudsat selle vanglaelu juures ei olnud. Tal oli võimalik iga päev õues jooksmas käia, peigmees käis teda igal nädalavahetusel vaatamas, lisaks veel vanemad ja hulk sõpru. Talle saadeti palju raamatuid, oli aega lugeda. Samuti tegi tööd, ei pidanud aega surnuks istuma. Kuigi jah, vanglaelu on vanglaelu.

Omamoodi hoiatusromaan ta ju on. Ehk siis näide sellest, kuidas minevikus tehtud “lollus” (siin siis narkoraha vedu ühest riigist teise) sind ikkagi ükspäev kätte saab ja karistus tuleb kanda. Piper läks vanglasse alles 10 aastat päras teo sooritamist. Miks, saab raamatust lugeda.

Raamatu motoks on salm Leonard Coheni laulust “Anthem”

Löö kella, kui see kõlab veel

Löö käega täiusvõlale

See mõra – kõik on mõrane

Nii valgus sisse leiab tee.

Otsisin laulu üles ja selle teksti kirjutamise taustaks oli päris hea kuulata. https://youtu.be/6wRYjtvIYK0

Raamat midagi väga erilist ei olnud aga pooleli ka ei jätnud. Raamatu järgi on tehtud Netflixi telesari (näinud ei ole).

Aime

30.03.2021

Kadri Lepp „Salasõnad“

Tänapäev, 2020, 144 lk.

Näitleja Kadri Lepalt juba kolmas raamat, kus seiklevad kaks sõpra – Mart ja Siim. Varasemad on „Poiss, kes tahtis põgeneda“ ja „Tüdruk, kellel oli saladus“. Ühel sügispäeval saab Mart sõber Siimult kirja. Jah, kohe päris kirja, paberile kirjutatud ja ümbrikusse pandud. Kiri on iseenesest lühike aga Mart teab, et see üks lause, mis paberil on, on väga tähtis ja nende salakeeles tähistab see hädaohtlikku olukorda. Nii tulebki Mardil sõbrale appi minna. Sündmused toimuvad ühe nädalavahetuse jooksul aga see-eest mahub sinna palju – magamata öö, binokliga naabermaja valvamine, salapärane karje, ka jälitamine ning lõpuks muidugi ka üllatav lõpp-lahendust. Igal juhul, põnevust on siin küllaga.

Kadri raamatute juures meeldib mulle väga see, kuidas lapsed ja täiskasvanud omavahel suhtlevad. Vanavanemate tarkusi jagatakse nii, et need ei mõju pealetükkivalt. Selles raamatus on väga armas, kuidas Mardile seletatakse vanaemade salakoodi. Seda oleks küll kõikidel lastel vaja mõista. Sobilikud illustratsioonid on raamatule teinud Kadri Ilves.

Aime

22.03.2021

Lille Roomets „Minu elulugu. Jens Kuusk, 8-aastane“

Tänapäev, 2020, 104 lk.

8-aastaselt on just paras aeg kirja panna oma esimene elulugu, sest ega see ju viimaseks ei jää. Lõbus, sündmusterohke, tempokas lugu kolme poisi, Jensi, Voltsi ja Petsi, suvevaheajast linnas. Nutti ja ettevõtlikkust poistel jagub, et oma päevi sisustada või siis nagu raamatus kirjas missioone täita. Olgu selleks siis sõbra õele kätte maksmine või jäätiseraha teenimine. Kõik poiste tegutsemised muidugi vanematele ei meeldi ja teole järgneb ka karistus ning poiste vahel tekib isegi võistlus, et kõik võrdselt karistada saaks. Laste arusaam rahast erineb kindlasti vanemate omast, selle ilmekaks näiteks on see, kuidas poisid otsustavad „kalli“ raha ehk 50 sendi eest maha müüa Jensi raamatud. Kui ema õhtul ahastab, et poes maksis raamat 20 eurot, siis ei mõista poisid, mis vanematel küll arus on, et terve kuu taskuraha eest ühe raamatu ostavad. Vahva leid autori poolt on ka Jaanisandiks käimine. Raamatu kaanel lamaval poisil ja ketšupipudelil on ka oma lugu aga seda pead juba ise lugema. Tore raamat, mida võiksid ka täiskasvanud lugeda ja siis koos lastega oma lapsepõlve suvede mänge meenutada.

Aime

16.03.2021

Sarah Crossan „Iiris“

Varrak, 2021, 359 lk.

Mul on hea meel, et Sarah Crossani noorteraamatud eesti keeles ilmuvad. „Iiris“ on juba neljas. Olles varasemaid kõiki lugenud, on kirjaniku käekiri juba tuttav ning tead, et ta puudutab mõnd valusat teemat.

Raamatu peategelaseks on Allison, kes põgeneb kodust. Peavarju otsides leiab ta maja, mis tundub esmapilgul mahajäetud, kuid seal elab mälu kaotanud vana naine. Marla peab Allisoni oma nooruspõlve sõbrannaks Iiriseks ja nii jääbki Allison tema juurde elama. Algul on see pigem ärakasutamine, et oleks peavari ja süüa, kuid hiljem kujuneb sellest mõistmine ja hoolitsemine ning ka eneseleidmine.

Raamat ei ava end kohe, vaid leht-lehe haaval hakkad aru saama, mis toimub. Kirjanik ei ütle asju otse välja, vaid see mõistmine jõuab sinuni ridade vahelt. Ülesehituselt oleks nagu tegu värssidega aga see on lihtsalt kujunduslik võte, mida kirjanik armastab kasutada. See, et mõnel leheküljel on palju valget pinda ja vahel ainult üks rida kirjas, jätab lugejale endale palju mõtlemiskohti ja mõistatamist. Raamatu peamised probleemkohad on perevägivald ja dementsus aga ka armastus. Kas armastus peab olema raske? Kaua sa jaksad armastada oma isa, kui ta teeb sulle valu? Milline on elu dementsena, kui sul on ainult harvadel hetkedel mälu selge? Nagu ikka, suudab Crossan hingepaelu puudutada, mõtlema ja kaasa tundma panna.

Minu arust suurepärane noortekas.

Aime

12.03.2021

Tuul Sepp „Allikahaldjas“ Varrak

2019, 230 lk.

Tartu Lapsepõlve auhinna saanud raamat.

Õde-venda veedavad oma suve maal vanaema-vanaisa juures. Vanaema on range olemisega, paneb lapsed tööle, sest ega maatööd kunagi otsa saa. Samuti kukub tema suust hulganisti tarkuseteri ja vanarahva tarkust. Tarkust/seletust jagab ka Hõbe oma vennale, kellel on küllaldaselt uudishimu ja energiat kõike teada saada. Rangele vanaemale tasakaaluks on leebe vanaisa. Kohati mulle tundus, et natuke liiga palju tahetakse lugejat õpetada aga see tunne oli ainult raamatu esimeses pooles. Raamatust leiab kõigile teada-tuntud tarkuseid nagu teelehe haava peale panemine aga ka võõramaid. Näiteks – tuli ei salli tuhnakat tegijat ( tule tegija peab olema pühendunud). Mulle meeldis saunavaimu tänamine peale sauna, seda võiks ju tänapäevalgi teha.

Raamatu teises pooles satuvad Hõbe ja Kaaren Unustusemaailma. Kodune fantaasiamaailm kuhu lapsed läbi tiigi põhjas asuva värava satuvad. Seal kohtavad nad mütoloogiast tuttavaid tegelasi. Eriti meeldis mulle see, et Saaremaa vägilane Tõll rääkis saare murrakut, ehk siis õ oli asendatud ö-ga. Tore seikluslik lugemine meie omas mütoloogilises mahlas. Ah jaa, uue lemmiksõna sain ka – turistitama.

Aime

22.01.2021

Kadri Hinrikus „Taks ja Dogi“

2020, 72 lk.

Raamat toob igapäeva askeldused meieni koerte pilgu läbi. Taksi naabrusse on kolinud elama Dogi, kes oma lahke loomuga meeldib teistelegi koertele. Taksile meeldib Dogi aga niipalju, et tahab teda endale jõuluõhtuks külla kutsuda. Sõbrad teevad koos nii mõndagi – käivad kelgutamas, nuusivad peale lume sulamist uusi lõhnu, käivad Basseti sünnipäeval, teevad trenni ja keedavad moosi. Nii nagu inimesed on erinevate iseloomudega ja ühele meeldib üks, teisele teine, siis ka koerad on erinevad. Näiteks Dogile meeldib aiandus ja loodab sellega Taksile rõõmu valmistada. Taks seevastu leiab, et vihmane ilm on just mutiaukude kaevamiseks kõige sobivam, kui Dogi leiab, et see päev on loodud raamatu lugemiseks. Raamatus kohtab veel teisigi koeri – Krants, Korgi, Haski, Labrador jne. Autor on osanud inimloomuse, tunded ja mõtted kenasti koertele üle kanda. Nii saab väike lugeja aimu argielust.

Aime

15.01.2021

Lisa Aisato „Elupildid“

2020, 192 lk.

Üks imeline raamat, mida peab „lugema“ silmade ja südamega. Lisa Aisato on Norra illustraator, kes on illustreerinud enda kirjutatud raamatuid ja ka mitmete teiste autorite raamatuid. Eesti keeles võib tema pilte leida Maja Lunde „Lumeõde“ ja Klaus Hagerupi „Tüdruk, kes tahtis päästa raamatud“ raamatutest.

Elupildid on eelkõige pildiraamat aga see-eest võrratute piltidega raamat. Need pildid tõmbavad sind kaasa ja jutustavad väga palju. See on selline raamat, et esimest korda loed napi teksti läbi ja vaatad pilte ning siis loed veel ja veel ja lõpuks tahad, et see raamat oleks sul kodus riiulis, et igal eluetapil uuesti „lugeda“. Pildid ja napp tekst viivad meid läbi terve elu – lapseeast vanaduseni välja. Kindlasti on siin äratundmise hetki või ka pilguheitu tulevikku. Imekspandav on kui palju saab ka väga vähese tekstiga öelda. Soovitan kõigil seda lugeda!

Aime

11.01.2021

 

Jenn Bennett „Südame õige kuju“

2020, 314 lk.

Selline rõõmsa kaanekujundusega noorteraamat, mis kohe kutsub lugema. Tegu on mingis mõttes tüüpilise noortekaga. Üks peategelane on pärit lahutatud perest, kus ema muudkui töötab, et oma lapsi ülal pidada ja elatakse ka suht kitsukesel pinnal. Teine peategelane on vastupidiselt rikkast perest ja loomulikult tuleb selle vastu ka mässata. Huvitavaks teeb raamatu hoopiski peategelase Bexi kunstihuvi. Nimelt on tal kummaline soov joonistada lahatud surnukehi ja tahab osaleda kunstikonkursil, mille võitmine tooks kaasa auhinnaraha ja see omakorda võimaluse edasi õppida. Jack on pärit rikkast perest ja salaja teeb tänavakunsti, selleks on tal ka konkreetne põhjus. Noorte teineteise leidmine ja armastuse lugu kulgeb rahulikult. Ei ole selline tüüpiline imalavõitu suhtevärk. Loosse on toodud ka üks vaimne probleem – skisofreenia. Puudutatakse ka lahutuse teemat, mis annab mõtteainet ka täiskasvanutele ja võimaluse vältida vigu.

Kokkuvõttes täitsa kabe noortekas, pisut häiris trükitehniline kvaliteet aga sellest annab üle olla.

Aime

5.01.2021

Tove Janssoni jutu põhjal A.Haridi, C.Davidsson, F.Widlund

„Jõulud jõuavad Muumiorgu“

2020, 33 lk.

Üldiselt olen ma skeptiline selliste raamatute suhtes, mis on kusagilt kontekstist välja rebitud. See tundub lihtsalt rahateenimisena, kui võetakse üks kuulus raamat nagu seda Muumitrollid on ja võetakse sealt välja üks jutt ning kirjastatakse see eraldi raamatuna. Sealjuures on veel olemas autor, kes on algse autori jutu põhjal kirjutanud. Illustraatorgi on uus, mitte Tove ise, kuigi piltide peal on täitsa muumitrollid. No see selleks. Kui läheneda natuke teise külje pealt, siis väikesele lugejale on ju amps jõukohane ning ehk tekib niiviisi ka isu paks Muumitrollide raamat kätte võtta. Lugu on ju iseenesest tuttav, muumid aetakse keset talve üles, et jõulud saabuvad. Segaduses muumid kuulevad, mida kõike peab tegema, et jõulud saaks tulla. Kuusk vaja tuua ja kaunistada, kingitused teha ja süüa valmistada. Ikkagi tore raamat jõulude ajal koos lapsega lugemiseks.

Aime

15.12.2020

 

Michelle Marley “Mademoiselle Coco ja armastuse parfüüm”

2020, 432 lk.

Romaan heidab pilgu kuulsa moelooja Coco Chaneli ellu. Tegu ei ole biograafiaga aga nagu autor oma järelsõnas ütleb, püüdis ta ajalugu näidata nii tõelähedaselt kui võimalik. Eelkõige näitab lugu, kuidas jõudis Coco oma parfüümi loomiseni. Sealjuures saab aimu Pariisi kõrgseltskonna elust möödunud sajandi algusaastatel. Üsnagi ladus lugemine kuulsa moelooja elust, kes alustas tagasihoidlikult kübara tegijana aga kasvatas sellest välja oma moeimpeeriumi. Ta pani naised pükse kandma, lõi ajatu šanellkostüümi ja siiani hinnatud parfüümi Chanel No 5. Miks just number 5, see tuleb romaanist välja, iseasi palju seal tõde on. Oma elu jooksul puutus Coco palju kokku vene aadlikkonnaga ning tema saatjateks on olnud kuulsad mehed – Stravinski, Romanov jne.

14.12.2020

 

Ene Sepp „Lumelinnu surm“

2020, 254 lk.

Raamatu peategelane on 14-aastane Isabel ja lugu algab kooliminekuga sügisel, mil selgub, et kaks ta parimat sõbrannat kolivad ära. Üks Tartusse ja teine lausa perega Soome. Nad on olnud lahutamatud 1.klassist saati ja nüüd valitseb Isabeli südames järsku tühjus.

Tegu on teistmoodi noortekaga, ses mõttes, et tegelane ei põe midagi, tal ei ole katkist peret, puuduvad armuprobleemid, alkohol jne. See ongi lugu sõprusest, selle otsa saamisest, üksindusest ja uute sõprade leidmisest. Kas sõbrad on igavesed? Ilmselt mitte, mõned kaovad elu jooksul aga asemele tekib ka uusi. Isabel ei leia oma klassikaaslastega ühist keelt, see toob kaasa ka koolikiusu. Vanemate poolt ta samuti tuge ei leia, pigem heidetakse talle ette, et miks ta nii tubli ei ole kui tema õde. Oma koha leiab ta foorumisse kirjutades, seal elatakse talle kaasa ja pakutakse lahendusi. Tunnete välja elamiseks kirjutab Isabel luuletusi ja postitab neid ka foorumisse, viimases leiavad need head vastukaja.

Ene Sepa poolt loodud tegelane on hästi inimlik, tal on omad vead, oli ise ka veidi süüdi, et ta sõpru ei leidnud. Eks teismelisena tahavad kõik kuhugi kuuluda ja sõprus on kindlasti väga oluline teema.  Kuskil on autor ise kommenteerinud, et raamatus kasutatud luuletused olid tal varem kirjutatud, lihtsalt ei olnud siiani tegelast, kes oleks soovinud luuletada. Igal juhul tundub see teraapiline oma tunded luuletustesse välja valada. Ja võib-olla mõne lugeja jaoks on see oluline vihje endaga hakkama saamiseks.

Kohe esimesel leheküljel pani muigama tõik, et lillekimbus oli suur pojengiõis. Jah, mina olen ikka harjunud, et pojeng on koolilõpu lill juunis. Kuid miks mitte, tulpe ju müüakse ka sügisel.

Omamaist noortekat soovitan kindlasti lugeda.

Naer läbi pisarate

on kätteõpitud oskus.

Jooksmine läbi kildude

ei olegi nii raske.

Elu sunnib õppima seda,

mida tegelikult pole vaja. /lk. 49/

Aime

05.11.2020

Kaia Raudsepp „Nähtamatu tüdruk“
2020, 287 lk.
Kuna oktoober on eesti kirjanduse kuu ja ka vaimse tervise kuu, siis jõudis minu lugemislauale „Nähtamatu tüdruk“. Tegu on noore autori esikromaaniga, kus peategelaseks on keskkoolitüdruk Lena. Lena on tüdruk, kellel on raske suhelda, koolis on keeruline, sest ta ei saa sõnagi suust, klassikaaslased kiusavad teda seetõttu ning enamus aega püüab ta olla lihtsalt nähtamatu. Leidub küll üks õpetaja, kes proovib küsida tüdruku käest, kas tal on kõik korras, kuid Lenal on lihtsam klassist välja joosta, kui ennast avada. Kuni ühel päeval oma ema kohvikus kõnetab teda Tom. Ja salamisi hakkab ta ootama poisiga kohtumisi. Suhtlemine on endiselt raske, sest peas on liiga palju küsimusi, et miks peaks keegi temaga tahtma suhelda.

Üsna erandlikuna noorteraamatutest, on siin peategelasel täiesti normaalne ja toetav pere. Sageli on ju noortest rääkivate raamatute tegelaste probleemid alguse saanud katkisest perest. Lena suhtlemisraskust ei ole raamatus diagnoositud, kuid paistab, et tegu on suure ärevushäirega. Kui raamatu alguses ei saanud ma tegelaste vanusest aru, sest kiusajad tüdrukud käitusid mu meelest rohkem nagu põhikooli puberteetikud, siis lõpu poole oli ikka aru saada, et tegu on gümnaasiumi õpilastega. Loodetavasti on ka päriselus nii kannatlikke Tomme, kui raamatus ja selle põhjus tuleb muidugi lugedes ka välja. Kui mind vahepeal häiris see pidev kordamine ja küsimuste korrutamine Lena peas, siis lõpuks pani see mõtlema, et meie seas võibki olla inimesi, kellele suhtlemine ja sotsiaalne olemine on kannatus ja suur eneseületus. Vaikne olemise taga võib veel midagi olla. Loodan, et päriselus jätkub märkajaid, aitajaid ja kannatliku meelega inimesi. Kokkuvõttes täiesti loetav ja hea noortekas.

Aime

26.10.20

Ilmar Tomusk “Vapper siil”

2020, 27 lk.

Sügis on käes ja

siililastel on aeg kooli minna. Selleks on hea enne kooli algust tee läbi käia. Nii asuvadki siili-isa ja siiliema koos lastega teele, kaasa võetakse ka natuke söögipoolist, sest kõht võib ju tee peal tühjaks minna. Kuid, oh õudust, just siililaste tee peale on ehitatud suur maantee, kus vurab ringi palju hiigelsuuri automürakaid. Siilipere ootab kuni autosid enam ei paista, et siis suure jooksuga maantee ületada. Mis edasi saab, peab juba ise lugema.

Armas ja tore lugu väikesele lugejale, kus tekstile suureks toeks on pildid. Kui raamat on läbi loetud, siis teist korda vaatad lihtsalt pilte, imelisi sügisese tooniga illustratsioone vaatab nii suur kui väike. Peale lugemist oskab väike lugeja kindlasti märgata endast väiksemaid ja nõrgemaid ja ehk õpetab raamat ka hoolimist. Autor on osanud õpetlikku teksti edasi anda ilma näppu viipamata ja sõnadega manitsemata.

Pildid joonistas Catherine Zarip
Aime

28.09.2020

Lee Child „Nagu vits vette: Jack Reacheri põnevik“
2020, 440 lk.

Ei ole midagi teha, kui ma näen, et eesti keeles on ilmunud uus Jack Reacheri põnevik, siis hakkavad kõik mu põnevuse närvid surisema. See tegelaskuju lihtsalt on üks mu lemmikmeestest, raamatutes. Reacher on endine sõjaväepolitseinik, kes elab lindprii elu ehk rändab mööda Ameerikat ringi sinna kuhu jalad või buss viib. Ta ei oma kindlat aadressi ega telefoni ning ei peatu kusagil kaua. Kõige suurem vara on kokkupandav hambahari. Riided on odavad ja kannab neid seni, kuni nad on mustad ning viskab siis minema.
Üsna tavaline on, et oma rännakutel satub ta olema valel ajal, vales kohas, sattudes nii paraja supi sisse, kuid huvi ja õiglustunne sunnib teda asja uurima ning lahendama.
Öise metroorongiga sõites saab Jack aru, et ühel kaasreisijal on kõik tunnused olemaks enesetapupommar. Endise sõjaväepolitseinikuna ta loomulikult topib oma nina asjasse. Ning siis läheb lahti kõik see, mis ühes põnevikus olema peab – tunnistused politseile, tagaajamised, vahistamised, uinutamised, põgenemised, pahadega kauplemine jne. Jah, raamatus on ka vägivalda ja jõhkraid stseene aga see käib asja juurde. Samas on äärmiselt huvitav lugeda, kuidas ta analüüsib oma käike, suunab rusikalöögi täpselt sinna kuhu vaenlane ei oska seda oodata, kõik pettemanöövrid ja psühholoogilsed arutluskäigud, no lihtsalt põnev. Tohutud teadmised relvadest ja sõjaväest, tema kergelt ülbe olek oma vastase suhtes, samas on ta vajadusel kaastundlik – see ongi Jack Reacher. Õnneks ei ole kirjanik temast just üliinimest teinud, teeb ka Reacher valearvestusi, saab kolki ning kui on verejooks juba pikalt olnud, siis ikka vajub kokku ka, mitte ei kõnni omal jalal vapralt haiglasse.
Kui oled juba raamatu kätte võtnud, siis käest ära panna on raske. Peatükid lõpevad ka nii põneva koha peal ja intrigeerivalt, et tingimata tuleb lehte keerata ja edasi lugeda. Nii juhtubki, et kui lubasid endale, et ainult üks peatükk veel, siis lähen magama aga muudkui loed edasi ja ühel hetkel avastad, et kell on juba kõvasti üle südaöö liikunud.
Muuseas on raamatusse lipsanud ka üks eestlane. Ja uskuge, raamatust on võimalik ka nippe kõrva taha panna. Näiteks – kuidas odavalt hotellis tuba saada.
Lee Child´i raamatuid on eesti keeles päris palju olemas. Jagub ka neid, mis veel tõlkimata. Ja kui vaadata kirjaniku kodulehte, siis stabiilselt iga aasta ilmub talt uus Reacheri põnevik, nii et, on mida oodata. Fännidel ei jää muud üle, kui käia aeg-ajalt Varraku kodukal kiibitsemas, millal on oodata uut põnevikku.

Üks mõtteleid ka siia lõpetuseks. Optimism on hea asi. Pime usk ei ole seda. LK.207

Aime

20.05.20

Sarah Crossan „Kuutõus“
2020, 352 lk.

Iiri kirjaniku Sarah Crossani kolmas noortekas eesti keeles. Varasemad kaks on saanud meil tiitli hea noorteraamat ning on nauditavad lugemised olnud. Seega tuli kolmas samuti ette võtta.
17-aastane Joe jutustab loo endast, oma perekonnast aga eelkõige oma vennast, kes on viimased 10 aastat veetnud teises osariigis vanglas oodates surmamõistmist. Sest väidetavalt oli ta maha lasknud politseiniku. Mida ta ei teinud ning kui lihtne on võimul sulle olematut kaela määrida. Venna viimased kuud otsustab Joe tema lähedal veeta ning iga päev vanglas külas käia. Suur vend oli Joele isa eest ja nii ta meenutab oma lapsepõlve ja venna poole alt üles vaatamist. Vend oli talle kui iidol aga üks hetk võib saatustes palju muuta. Lugedes saame aimu USA õigussüsteemist ja kui halb on olla või teha pahandust vales osariigis. Sest igas osariigis on omad seadused, mõnes karmimad, mõnes leebemad ja „vales osariigis“ politsei vastu vägivald on karistatav surmanuhtlusega.
Tõsisel teemal ja kurb raamat. Ameerika tundub meist kaugel olevat ja teema võib-olla võõras aga kirja on see pandud liigutavalt. Huvitavaks teeb raamatu veel asjaolu, et esimesel pealevaatamisel tundub tegu olevat värssidega. Aga ei ole, lugu on ikkagi jutustades kirja pandud, lihtsalt teksti kujundus on selline nagu luuletuste puhul oleme harjunud nägema. Tekst on napp aga väga mõjus. Kogu kurbus tuleb ka ridade vahelt välja. No vahel peab ka selliseid raamatuid lugema.

Aime

18.05.2020

Emma Cline „Tüdrukud“
2017, 301 lk.

14-aastase Evie Boyd´i vanemad on äsja lahutanud, parima sõbranna Conniega on lood hapuks läinud ja tüdruk tunneb end üksildasena. Kuni ühel päeval märkab ta pargis tüdrukute kampa, kes näevad välja küll räpased aga vabad ja õnnelikud. Need tüdrukud elavad rantšos ja on koondunud karismaatilise liidri Russeli ümber. Nii teebki Evie tutvust kommuunieluga. Raamatu tegevus toimub 60-ndate lõpul, hipiajastul, kus eirati tavaühiskonna reegleid, elatuti sellest, mida prügikastist leidus, tarvitati mõnuaineid ning seksuaalelu oli väga vabameelne.
Lugu on edasi antud Evie vaatevinklist, siis kui ta oli 14-aastane ja sündmuste keskel ning tema mõtted täiskasvanuna. Mida tähendab tüdrukuna üles kasvada, haavatavus, vajadus kuhugi kuuluda ning kuidas maailma ebaõiglus võib viia kohutava vägivallani.
Jah, raamatu lõppu oli päris raske lugeda just vägivalla tõttu. Alles hiljem lugesin raamatu tagakaanelt, et autor on inspiratsiooni saanud Mansoni perekonna kommuunist ja jõhkratest tapmistest, mis tegelikult ka aset leidsid. Seepeale pidin muidugi „guugeldama“ ja tõesti eksisteeris 60-ndate lõpul selline kommuun nimega Family, kelle juhiks oli Charles Manson ning, kes oli enda ümber koondanud 100-200 järgijat. Kes tahab rohkem teada, see uurib järgi aga üheks mõrvatuks oli Roman Polanski kaheksandat kuud rase abikaasa Sharon Tate. Päris elust on raamatusse tõesti üht-teist üle võetud, kuid olulisem on siiski tüdrukuks olemise ja kuuluvuse lugu, alaealiste ärakasutamine, pimesi jumaldamine jne.
Lapsevanemana ja tütre emana oli seda päris raske lugeda. Kas soovitada seda noortele kui hoiatusromaani? Või võtta seda kui maailmavaate avardamiseks kirjutatud teost? Ma ei oskagi öelda, kes ei karda, see loeb läbi.
PS. Mulle tundub, et see raamat on kuidagi tähelepanuta jäänud, olgugi kaanekujundus ju pilkupüüdev. Muideks, ostsin selle Varrakust 2 euro eest!? (kõvakaaneline, ilmunud 3 aastat tagasi)

Aime

9.05.20

Avril McDonald „Hunti ei kutsutud mängima“
2020, 34 lk.

Tore raamat väikesele lugejale, kus teksti on vähe ja seegi kerges värsivormis. Sobib nii üksi kui lapsega koos lugemiseks ning räägib sõprusest. Mis tunded tekivad kui su parim sõber läheb hoopis kellegi teisega mängima? Kas ka üksinda võib lõbus olla? Kuidas vabandust paluda? Sõpru võib ju teisigi olla, tuleb need vaid üles leida. Raamat sobib kindlasti inimeseõpetuse tunnis kasutamiseks ja miks mitte lihtsalt teemaalgatuseks.
Raamatut on soovitatud lastepsühholoogide poolt.

Aime

7.05.20

Liina Vagula „Keegi teine“
2018, 195 lk.

Eliise on tavaline 15-aastane tüdruk, kes ühel hommikul ärkab hoopis teises kohas ja ajas kui tavaliselt. Raamat on lugu emast ja tütrest, kellede mõtteid antakse kordamööda edasi. Eliise avastab, et on sattunud oma ema kehasse ja tema noorusaega, kuidas seal hakkama saada? Kõik tundub algul kole, nõukaaegne mööbel, kütmist vajavad ahjud, riidekappi lahti tehes tõdemus, et selga ei kõlba midagi panna ja hirmutav teadmine, et pead võõraste keskel hakkama saama. Toeks on talle tädi (ema õde, ehk siis tol hetkel Eliise õde), kellega koos jõutakse ka arusaamisele, miks ta järsku ema kehas ärkas. Tore tagasivaade tänapäeva noortele, mismoodi elati paarkümmend aastat tagasi, kui ei olnud veel mobiiltelefone, Facebooki ega korralikke meigitarbeid. Olid hoopis salmikud ja tunni ajal saadeti teateid väikeste paberite peal. Õhtul oli perekondlik sündmus koguneda teleka ette ja vaadata seebikaid jne.
Nii emal kui tütrel on poisteprobleemid, mis vajavad lahendamist. Siit koorub ikkagi välja tõdemus, et targem on rääkida ja asjad ära lahendada, kui lihtsalt uskuda seda, mida nägid. Selle kõige taga võib olla hoopis miskit muud, kui sa ise arvad.
Peatükid on lühikesed ning lugemine läks väga ladusalt. Imestama pani mind see, kuidas Eliisel ei tekkinud paanikat teises kehas ja kohas ärgates. Kuidagi väga lihtsalt toimus tõdemine, ah et nii on. Samamoodi tädi ei pidanud Eliiset hulluks kui ta seletas, et on oma ema kehas ja tuleb tegelikult tulevikust. Raamatu lõpus selgub ka tõde ning üht-teist laheneb ka ära. Siiski huvitav lugemine ja soovitan.

Aime

20.04.20

Carlos Ruiz Zafon „Kesköö palee“
2019, 232 lk.

Hispaania kirjaniku, kes 1993.aastast alates elab Los Angeleses, noorteromaan. Üks põnev, kiirelt arenev lugu. Siin on müstikat, kättemaksu, leeke ja tuld, vanade müütide elustumist. Aga minu jaoks oli ta eelkõige lugu sõpruse tugevusest. Raamatu tegevus leiab aset Indias, Kalkutas 2 ööpäeva jooksul. Ben ja Sheere on kaksikud, kes peale sündi lahutati. Ben kasvab üles lastekodus ja Sheere jääb vanaema hoolde. Kohtuvad nad alles 16 aastaselt. Ja siis tuleb minevikust üks kuri tegelane …
Kindlasti jääb pilk pidama raamatu kaanekujundusel, see on võrratult ilus ja värviline (hispaanialik?). Eesti keeles on ilmunud sama autori teisedki noorteromaanid „Uduprints“ ja „Marina“. Kui oled ühte lugenud, siis haarad ka teiste järele. Need lihtsalt on hästi kirja pandud ja ka filmilikud. Pildid hakkavad iseenesest silme ees jooksma. Müstika ja pisukese õuduse sõpradele hea lugemine.

Aime

16.04.20

Helene Hanff „Charing Cross Road 84“
2019, 159 lk.

Kerge ühe õhtu lugemine. Raamat on tõsielul põhinev ja lugu antakse edasi kirjade kaudu. New Yorkis elav kirjanik Helene otsib endale kindlaid raamatuid ja nii satub ta kirjutama Londonis elava raamatukaupmees Frankiga. Kirju vahetatakse 20 aasta jooksul ja nii kujuneb Helene ja Franki vahel välja sõprus. Omavahel nad kunagi ei kohtunudki, sest selleks ajaks kui Helene Londonisse jõuab on Frank kahjuks surnud. Kirjavahetus algas peale Teist Maailmasõda, mis Londonis oli raske aeg, toidukaup oli normeeritud jne. Päris kentsakas oli lugeda, kuidas Helene saatis üle ookeani pakikesi, et leevendada puudust. Põhiline küsimus oli, kas ta saadab mune või munapulbrit? Ma püüdsin elavalt ette kujutada, kuidas need munad peaks tervelt New Yorkist Londonisse jõudma.
Helene Hanff on üsna tundmatu nimi, ta kirjutas telesarju, palju lasteraamatuid ja ka artikleid ajakirjadele. Tema kirjad Londonisse on päris vaimukad ja kohati ka krõbedate ütlemistega. Franki omad seevastu tagasihoidlikud ja ütleks, et ülimalt vaoshoitud ja viisakad. Antud raamat ongi tema kõige kuulsam teos.

Aime

13.04.20

Doris Kareva „Suik ja sillerdus“
2019, 122 lk.

Luuleraamatuid satub lugemislauale üsna harva, kuigi ilmub neid ju palju. Karevaga on vist küll selline lugu, et mõnda tema raamatut on igaüks korra käes hoidnud ja kui peab lemmikuid nimetama, siis tuleb tema nimi esimesena meelde. Suik ja sillerdus võlus juba väljanägemisega, nii õrn, habras ja kargelt kaunis. Pealkirjaga jäin veidi hätta ja pidin isegi järgi vaatama, mida tähendab suik (suigatus, suige, vähem levinud vaste tukkumisele).
Kuna ma ei oska luulet seletada, siis ütlengi, et ega ei peagi kõike seletama, lihtsalt lugege. Mõned Kareva varasemad luulekogud on mulle rohkem meeldinud ja mõnda võtan ikka aeg-ajalt riiulist välja, kui otsin tsitaati või luuletust kaardile. Seekordne esimesel lugemisel kohe väga sügavaid tundeid ei tekitanud aga loen teda kindlasti veel kunagi.

Mõni sõna on kallis kui kivi,
mis leitud on maast või meelest,
olgu siis omapäi
või surnute salakeelest.

Mis oleks veel haruldasem,
sügavam, vägevam?
Mõni sõna on õrnem kui õhk
ja teemandist tugevam.

*

Öeldakse, et armastus on pime.
Vale puha.
Pime on vaid püüe teda kirjeldada.
Armastus on hele
elevant.

*
Armastust ei saa mõõta.

Armastus mõõdab meid –
nii nagu uksepiita
kasvava lapse pikkust
märkima jääv noasälk.

Armastus ongi lävi
lõpmatust lõpmatusse –
väe ja lähedalolu
äratundmise välk.

Aime

9.04.20

Markus Zusak „Raamatuvaras“
2009, 576 lk.

See on nüüd see raamat, mis oma lugemisjärge on pikalt oodanud. Miks, seda ma täpselt ei teagi, kas tundus teema liiga sünge või kiired ajad ei soosinud nii paksu raamatu kätte võtmist. Aga nüüd on ta loetud, ju saabus õige aeg ja pean kohe alguses ära ütlema, et kui ma peaks tegema nimekirja raamatutest, mida elu jooksul kindlasti peab lugema, siis antud raamat leiaks seal kindlasti oma koha.
Raamatu tegevus toimub Natsi-Saksamaal II Maailmasõja ajal ja räägib loo 9-aastasest Lieselist. Teel kasuperre sureb tema vend ning surnuaias oma venna matustel leiab ta oma esimese raamatu. Sel hetkel ta veel lugeda ei oska, selle õpetab talle selgeks kasuisa. Lugema õppimine ei ole sugugi kerge, koolis isegi narritakse teda, kuid kasuisa kannatlikkus ja headus on lausa imetlusväärne ning nii saavad tähed ja sõnad selgeks ja tekib nälg sõnade järele. Järgmise raamatu saab Liesel jõulukingiks aga sõja ajal kulub raha tähtsamagi peale kui raamatud ja nii otsustab tüdruk ühel päeval raamatu varastada.
See on omamoodi ülesehitusega raamat ja nõuab algul isegi harjumist. Ebatavaline (või äkki lugejat ettehoiatav) on võte, kus sulle öeldakse ette, et see ja teine sureb sel ajal. Sõda ja surm käivadki käsikäes aga raamat annab edasi tavaliste lihtsate inimeste elu, lapsed on lapsed ka sõja ajal, kes tahavad mängida ja otsivad põnevust. Kõik see, mis sõjaga kaasas käis – nälg, juudiprobleem, pommitamine, on siin kirjeldamist leidnud. Kogu loo annab edasi üks üllatav jutustaja aga selle jätan ma sulle endale avastada, kes see on.
See on kurb aga samas helge raamat, kindlasti emotsionaalne, mõtteid tekitav. Kirjutatud on ta noortele ja võib-olla neil ongi raputamist vaja ja hetkeks meie heaolu-ühiskonnast välja vaadata. Sõnadel ja raamatutel on siin teoses väga oluline koht.
„Olen sõnu vihanud ja olen neid armastanud, ning ma loodan, et olen neid õigesti kasutanud“ lk.554

Aime

6.04.20

Reeli Reinaus „Morten, Emilie ja kadunud maailmad“
2020, 180 lk.

Raamat ühe koolipoisi igapäevaelust. Morten elab koos joodikust onuga vanas talus, ema töötab Soomes ning poiss peab oma näruse eluga ise hakkama saama. Häbitunne ei lase sõpradel tekkida, sest pead varjama sinikaid oma kehal, klassikaaslastega kinno ei lähe, sest sul pole raha, jne. Vaikimise ja endasse tõmbumisega püüab Morten oma tegelikku elu varjata. Kuid kas see on lahendus? Ometi on ka positiivset, Mortenil on tema fotokaamera, sellega käib ta metsas, pildistab raba loodust ja linde. Ning seal kohtab ta ka üht tüdrukut – Emiliet.
Kirjanik jagab ka raba kohta teadmisi. Saame teada, et turbakiht kasvab 1 mm aastas ja et inimese jalajälg kaob rabast seitsme aastaga.
Mulle meeldis, et ka noorteraamatusse on illustratsioonid tehtud. Marja-Liisa Platsi joonistused on sobilikud ja lummavad.
Lugu on kirjutatud nii, et tahes-tahtmatult hakkad tegelastele kaasa tundma/elama. Reinausi raamatutest leiab ikka meie folkloori, nii ka selles raamatus on rahvateadmistel ja pisukesel müstikal oma koht.

Aime

2.04.20

Cressida Cowell „Olid kord võlurid“
2018, 390 lk.

Seiklusrikas fantaasiaraamat nooremale lugejale. Siin on lisaks võluritele ja sõdalastele veel hulganisti tegelasi nagu kollid, hiiglased, sortsid jne.
Pahametsas saavad kokku selle raamatu kaks peategelast – Xar on võlurpoiss, kellel võluvägi veel avaldunud ei ole. Soov on sõdalaste kuninganna tütar, kes eriti printsessilik välja ei näe ja kannab silmaklappi. Mõlemad lapsed on oma vanematele teatud määral pettumuse valmistanud, üks ei oska võluda, erinevalt oma vendadest ja Soov ei ole printsessi vääriline, õigekiri lonkab ja välimus jätab soovida. Nende kahe kohtumisest saab seiklus alguse (tegelikult on võlurid ja sõdalased vaenujalal), kus juhtub nii mõndagi, on ootamatusi, üllatusi, ebaõnnestumisi, võitlusi, põgenemist jne.
Raamat on rohkete illustratsioonidega, mis on muide autori enda poolt loodud. Need toetavad lugemist päris palju ja tegelikult, vaatamata raamatu paksusele, läheb lugemine üsna lobedalt.
Hea raamat fantaasiakirjandusega algust tegevatele lastele.

Aime

30.03.20

Kristi Piiper „Armunud keldrikoll, vegan verikäkk ja teised“
2019, 111 lk.

Need, kellele meeldivad Andrus Kivirähki ja Markus Saksatamme naljakad ja kiiksuga lood, naudivad kindlasti ka Kristi Piiperi uut jutukogu. Päris mitme loo tegelased on Liisa ja vanaema ning kassid Juss ja Jass. Kuid on ka selliseid jutte, kus asjad meie ümber saavad külge inimlikud omadused – hakkavad rääkima ning tundma. Kas te oskate ette kujutada, et tolmurullil võib mure olla, või olete uurinud, kes elab mikrolaineahju all, ehk on seal mikrolaineahjualune? Ka jalanõudel on oma salaelu, nimelt võivad saapad suvel lihtsalt nurgas passimisega paksemaks minna. Ühtlasi saab teada, kes on kalorid – „Kalorid on väikesed tegelased, kes istuvad riidekapis ja õmblevad iga öö riideid natuke väiksemaks.“
Vahvad jutud ettelugemiseks!

Aime
26.03.20

Ruth Ware „Valetamise mäng“
2018, 336 lk.

Raamatus saavad kokku neli tüdrukut, kes erinevatel põhjustel on saadetud internaatkooli. Ruttu saavad neist lahutamatud sõbrannad ning neid seob valetamise mäng. Mängul on mitmeid reegleid, kuid kõige tähtsam on, et üksteisele ei valetata kunagi. Kas see ka nii on ja jääb?
Igaljuhul on tegu põnevikuga, mis aeglaselt haarab sind enda külge ja sunnib lehti edasi keerama. Mängus on ka üks salapärane kadumine ja saladus, mida tüdrukud aastaid on hoidnud ning ikkagi lõpuks kipub päevavalgele tulema. Autor oskab sündmuspaiku kirjeldada ja kõhedaks teha. Viltune veski jõe ääres, mis vajaks remonti, tõusuvesi, mis võtab enda alla laudtee, raba, mida mööda oli otsem tee internaatkooli jne. Tüdrukud on kõik väga erinevad omade pahedega, veidi hakkas mind häirima beebi, kes oli raamatusse kirjutatud kui ülimalt nuttev ja kriiskav imik. Siin vist oli dramaatikaga veidi üle keeratud ning lõppgi oli minu jaoks liialt traagiliseks kirjutatud.
Siiski paneb raamat mõtlema valetamise teemal, ühest väikesest valest kasvab välja järgmine ja suurem ning lõpuks ei jäägi muud üle kui edasi valetada. Ja sõprusest – kas sul on sõbrad, kes ühe sms´i peale ilma midagi küsimata sinu juurde kohale tormavad?
Kokkuvõttes täitsa loetav põnevik, olgugi, et vahepeal on häirivaid asju, siis tahad teada, kuidas kõik lõpeb.

Aime

24.03
Karl Adami „Eesti talvised metsalinnud“

2018, 271 lk.

Raamatu autor on loodushuviline fotograaf, kes on kirja pannud 27 linnu tutvustused. Lisaks linnu kirjeldusele saab lugeda käitumise ja arvukuse kohta ning hulgaliselt näpunäiteid, kuidas metsalindudele läheneda, leida õiged vaatluskohad ja nad ka fotodele jäädvustada. Raamatus on palju kauneid jäädvustusi lindudest.

Talveks jääb meile võrreldes suvega hulga vähem linde. Kuna toitu napib ja ilmastikutingimused muutuvad keerulisemaks, siis nii lendabki osa linde lõuna poole. Kuid on ka neid, kelle jaoks meie oleme talvitumiskohaks. Üsna regulaarselt on meil talikülaliseks urvalind, harvem on näha männileevikest.

Tegu ei ole juturaamatuga, mille võtad kätte ja loed ühe jutiga läbi aga hea on aeg-ajalt kätte võtta ning mõne linnu kohta uurida. Tekst on mõnusalt ja ladusalt kirja pandud.

Ei tea, kas nüüd tänu sellele raamatule või mitte aga olen isegi sel talvel püüdnud kodu lähedasse parki jõuda ja mõned klõpsud lindudest teha. Mõned kohtumised panen piltidena ka siia juttu illustreerima. Head tutvumist, vaatlemist ja pildistamist!

Suur-kirjurähn

 

Puukoristaja

 

Porr

Aime

20.03.20

Kairi Look „Piia Präänik ja bandiidid“

2019, 143 lk.

Piia Prääniku lood võiksid ju lapsed lugema panna küll. Siin on parasjagu igasugu vahvaid ja pisut kummalisi tegelasi, pilte on ka, tegevus tempokas ja põnev ning raamat ei ole üleliia paks.

Lugu algab sellega, et Piia pere saab lisa kolmikute näol. See on katsumus kogu perele. Isa on nii väsinud, et ühel jalutuskäigul (kolmikutega) korraks pingile puhkama istudes, jääb lausa sinna magama. Mille peale Piia ümbritseb pingi lindiga ja kirjutab sildi – Tähelepanu! Väsinud isa. Mitte patsutada ja mitte toita. Tekst on selline, mis sobib ettelugemiseks ja paneb muigama. Ka täiskasvanud naudivad seda kindlasti, sest nende jaoks on piisavalt palju vihjeid ja allteksti, mida ainult nemad mõistavad.

„Kas sa ei taha enam poliitik olla?“ küsis Piia karmilt. „Kas sa hakkad nüüd mustkunstnikuks?“
„Mis mustkunstnikuks? See oli poliitika jaoks! Kõik läks nagu ludinal, ainult need kuradi jänesed,“ vihastas Siim Susi. „Ma oskasin kõike! Võlusin žürii taskutest välja hunniku raha ja kaotasin plaksti ära. Kadumistrikid. Hüpnoos. Panin nad rääkima. Kõik rääkisid, need ka, kes ei taha! Edasi…teadsin peast võlusõnu, nõidusin vastased ussideks. Inimeste pooleks saagimine. Kõik läks libedalt-välja arvatud nemad!“ Ta põrnitses tigedalt jäneseid. Siis koukis ta taskust trummipulga ja murdis pooleks. „Kuradile see võlukepike!“ „Aga see on ju pettus!“ hüüdis Villem. „Mitte pettus, vaid poliitika,“ parandas Siim. „Sellistest asjadest on tööl kasu. Tuleb end koolitada, siis saab rikkaks.“

 Sellised olid siis ühe tegelase, noorpoliitiku Siimu emotsioonid peale mustkunsti eksamit, kus jänesed kübarast välja ei tulnud. Sellised need poliitikud ongi.

Ja kes on pealkirjas mainitud bandiidid? Pead ise raamatust lugema.

Aime

18.03.20

 

Delia Owens „Kus laulavad langustid“

2019, 389 lk.

Kuigi ma suhtun väikese ettevaatusega raamatutesse kuhu on kaane peale kirjutatud – New York Timesi menuk, siis tänu positiivsele tagasisidele tahtsin seda lugeda. Raamatu peategelaseks on Kya, keda kutsutakse ka Paduratüdrukuks (guugelda ja vaata, mis on padur). See on tema kasvamislugu, nukker, sest ema jätab ta maha, õed-vennad jätavad maha ja lõpuks ka isa. Nii ta peabki ise hakkama saama, õppima ja enda eest hoolitsema.

„Seistes oma elu kõige hapramas punktis, pöördus ta selle ainsa inimese poole, kellele võis alati kindel olla – iseenda.“ Lk 304

 Ei jää tulemata ka esimene armumine ja haiget saamine. Oma koha ja kiindumuse leiab ta looduses, õpib ümbrust tundma, kogub linnusulgi, merikarpe ja lõpuks avaldab ka raamatuid. Teosesse jookseb sisse ka väike krimimüsteerium. Ikkagi on see armasturomaan, mis räägib üksindusest ja tõrjutusest. Mõrv hoiab pinget aga kõik need looduskirjeldused teevad raamatust väga poeetilise teose. Seda on nauding lugeda ja ei tahagi, et tekst otsa saaks. Hella hingega inimestel võib ka pisara lahti võtta.

„Pilved laisklesid mägede vaheliti käte vahel, rullusid siis pahvakatena ülespoole ja hajusid. Mõned pilvehaarmed väänasid end tihedatesse spiraalidesse ja liikusid mööda soojemaid jõeorgusid, käitudes nagu udu, mis ajab padural rõskete rabasilmade jälgi.“ LK 207

 Ja veel üks tsitaat: „Ära arva, et luule on vaid mökudele. Muidugi on olemas igavesti imalat armastusluulet, aga on ka naljakaid luuletusi, terve hulk loodusest, isegi sõjast. Kogu asja mõte on see – nad kõik tekitavad sinus miskeid tundeid.“ Isa oli talle mitmel korral öelnud, et tõeline mees on see, kes nutab ilma häbita, loeb luulet südamega, tunnetab oma hinges ooperit ja on naise kaitsmiseks kõigeks valmis.“ Lk 57

Aime

17.03.20

Courtney Summers „Sadie“

2019, 318 lk.

Kanada kirjaniku rohkelt auhinnatud raamat, mille peategelane on 19-aastane Sadie. Tüdruku elu on olnud kõike muud kui lihtne. Ema on narkomaan, isa puudub üldse pildilt, elukohaks on renditud haagismaja ühes hallis väikelinnas. Kool jääb pooleli ja Sadiel tuleb hoolitseda oma väikese õe eest, kuni viimane leitakse ühel päeval surnuna. Siit läheb lugu lahti, sest politseiuurimine lahendust ei too ja nii asub Sadie ise teele mõrvarit otsima. Kättemaksuhimust ajendatuna liigub ta väikeste vihjete abil ühest kohast teise ja iga leheküljega avaneb veidi tüdruku olemus. Paralleelselt Sadie otsingutega jookseb ka podcast ehk siis reporter, kes kuuleb mõrvatud tüdrukust ja Sadiest, hakkab omakorda loo jälgi ajama ning sellest sünnib saade Tüdrukud.

Tegu on üsna karmi raamatuga, palju probleeme ja sotsiaalselt tundlikke teemasid. Täpsemalt ei tahagi kirjutada, sest raamatut tuleb ise lugeda ja lasta peategelasel end avada.

Raamatu lõpp ajas mind täitsa marru. Kuidas nii võib ja miks?

Eestimaal on teos saanud külge märgi Hea noorteraamat.

16.03.20

Aime

Muhe ja muretu

Sellised olid esimesed emotsioonid, kui sai läbi loetud raamat “Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus” autoriks Jonas Jonasson.

Tähelepanuväärseks teeb raamatu juba tema pikk pealkiri, mis tundub kõikide reeglite vastaselt liiga pikk ja lohisev.  Aga sellest hüppamisest kogu lugu alguse saabki. Niisiis, peategelane Allan saab 100-aastaseks ja sel puhul korraldatakse vanadekodus pidulik vastuvõtt. Kohal on kõik tähtsad isikud, isegi ajalehereporterid, ainult peategelane otsustab sündmusel mitte osaleda. Seiklused algavad bussijaamast, kust vanur haarab kaasa kohvri, astub bussi peale ja sõidab nii kaugele kui raha on. Nagu rootsi autoritele kohustuslik, tulevad mängu mõned laibad, Allan sõbruneb paheliste ja vähem paheliste tegelastega, mängu tuleb üllatuslikult elevant  ja “happyendilikult” kõik laheneb.

Paralleelselt jookseb ka teine jutustus, mis räägib Allani värvikast eluloost. Minu jaoks oli see isegi huvitavam ja neid peatükke ootasin kärsitusega. Haridust palju mees ei saanud, ometi omandab ta väärt teadmisi raamatukogus lugedes ja temast saab proff pürotehnika alal. Need teadmised ja oskused tulid talle kasuks kogu pika elu vältel. Naudinguga lugesin, kuidas üks mees sammub läbi 20.sajandi ajaloo, olles ise mitmete tähtsate ajaloosündmuste tunnistajaks ja osaliseks.  Kõik on kirja pandud mõnusa irooniaga ja peategelase elufilosoofiast võiks natukenegi üle võtta iga inimene. Läbi raamatu saadab teda mõttetera – on nagu on, ja tuleb, mis tuleb.

Kõikidele, kes armastavad tsiteerida raamatuid või oma lõbuks tsitaate üles tähendada, soovitan raamatut lugeda paber ja pliiats käes.  Materjali siin jagub. Naeru pugistada sai kogu raamatu lugemise ajal ja nagu hea kolleeg ütles – sobib see suurepäraselt depressiooni raviks.

Isu tekitamiseks saab kuulata ka katkendit – http://podcast.kuku.ee/2012/05/11/jarjejutt-2012-05-11/

Lugu poisist ja elevandist

Kate DiCamillo lugu räägib meile loo 10-aastasest Peter Augustusest, kelle isa on surnud, ema suri õde sünnitades ja õe saatusest ei tea poiss midagi. Kasvab ta kasinates oludes isa lahingukaaslase juures ja rividrilli tehes peab tast saama vapper sõdur. Ometi on tal meeles lubadus emale oma õe eest hoolitseda. Kui linnakese turuväljakule ilmub ennustaja telk, peab Peter oma küsimusele vastuse saama – kas ta õde on elus? Vastuseks on elevant! Nii hakkavad toimuma uued sündmused. Lugu on üsnagi nukra tooniga aga helgelt kirja pandud. Kate DiCamillol on suurepärane oskus väheste sõnadega palju öelda ja mõtlema panna. Laused on lihtsad, lühikesed, kogu tekst on siiras, kaastundlik, hooliv jne. naudinguga loetav. Meelde jääb tunne, et me peaks rohkem uskuma imedesse ja need saavadki teoks.

Loo autor, armastatud lastekirjanik Kate DiCamillo räägib raamatu kohta nõnda: “Ma soovisin, ma vajasin, ma ihkasin kirjutada lugu armastusest ja võlukunstist. Peter, Adele, mustkunstnik ja elevant – kõik need tegelased sündisid sellest igatsusest. Ma loodan, et sina, lugeja, leiad siit armastust ja võlukunsti.”

Raamat võitis ka 2012.aastal Paabeli Torni auhinna.

Eesti keeles on võimalik veel lugeda samalt autorilt Lugu hiirest nimega Despereaux, Kõik Winn-Dixie pärast, Tiiger virgub

Aime

Hõrgutav raamat

Elizabeth Bardi raamat “Lõunasöök Parisiis : hõrgutav armastuslugu retseptidega” võiks kuuluda iga toidust lugupidava perenaise lugemisvarasse. Noor ameeriklanna leiab Pariisist mitu armastust. Esmalt kallima – vaimuka prantslase Gwendali , kelle toel avastab ka teise suure armastuse – Prantsuse köögi. On see raamat nüüd rohkem armastuslugu või ülistus köögile, jäägu igaühe otsustada. Aga eks armastus käivadki kõhu kaudu. Autor on mõnusa huumoriga kirja pannud, kuidas ta avastas Pariisi turge, õpib kala puhastama, milline roog aitab leevendada koduigatsust. Iga peatükk lõpeb retseptidega, mis on kõik kuidagi isikliku tähendusega või meenutavad head sõpra või eluseika. Raamatut lugedes tekib kindlasti vastupandamatu soov külastada Pariisi, leida väikseid nurgataguseid restorane või katsetada mõnd retsepti. Järeleproovimist on väärt lohutustoit Prantsuse moodi – Gwendali kiire ja hooletu šokolaadisufleekook. Ka köögis mitte väga suur asjataja saab sellega suurepäraselt hakkama ja tulemus on tõelisele šokohoolikule nauditav. Toon retsepti ka siin ära :

225 g mõrušokolaadi (mina kasutasin 200 g Bitterit)
2 sl kanget kohvi
5 muna, valge ja kollane eraldi
pool tassi suhkrut
näpuotsaga soola
1 sl jahu

Ahi soojendada 180 kraadini. Määrige 25 cm läbimõõduga keraamiline koogivorm kergelt võiga. Sulatage šokolaad topeltpõhjaga potis ja segage kohviga, lasta veidi jahtuda. Eraldage munavalge kollasest. Kloppige munakollased ja lisage suhkur. Valage sulatatud šokolaad munakollastele peale ja segage need kähku kokku. Lisage jahu. Nüüd kloppige munavalged koos pisku soolaga tahkeks vahuks (mina mikserdasin). Kallake kolmandik munavalgetest šokolaadisegusse. Seejärel kallake šokolaadisegu järelejäänud munavalgetele, segage. Edasi – tagasi kallamine on vajalik õhulisema tulemuse saavutamiseks. Valage tainas määritud nõusse ja küpsetage 20 minutit. Valmides kerkib see üsna tugevasti, pärast ahjust võtmist langeb kook pisut ja tõmbub kortsu – ärge laske end heidutada!

Kes soovib veel rohkem retsepte ja lugemist, võib piiluda siia – www.elizabethbard.com

Aime

Naerda peab saama

Häid raamatuid, mis naerma ajaks, ei ilmugi nii palju kui tahaks ja loodaks. Piret Raua “Natuke napakad lood” kisub suunurgad ülespoole küll.

Täiskasvanutena oleme fantaseerimise ära unustanud ja ei saa tihti aru sellest kui oma lapsed kiiksuga asju välja mõtlevad. Kas tõesti läheb lapsepõlv nii ruttu meelest? Tore kui on veel lapsemeelseid kirjanikke, kes “napakaid” lugusid välja mõtlevad.

Vahva leid oli see, kui telefonil oli sees värinaalarm, siis teglikult telefon kartis. Või lugu notsust, keda ei võetud kooli vastu, sest ei osanud röhitseda. Hädast aitas välja sõber limonaad ja pärast selgus, et röhitsemist polnud koolis vajagi! Eks meiegi elus ole vahest ju nii.

Muidugi peab üks tegelane olema printsess, et ikka kõik väikesed ja roosat armastavd tüdrukud ka raamatut loeks. Ja midagi õpetlikku liialt kartulikrõpsu armastavatele lastele. Kokkuvõtteks lahe lugemine lapsele endale, kui ka ettelugemiseks.

Kuula katkendit raamatust siit – http://vikerraadio.err.ee/helid?main_id=1829381

Aime