2020 – Sõnanälg
2. aprillil tähistatakse rahvusvahelist lasteraamatupäeva. IBBY Sloveenia sektsioon on saatnud selleks puhuks maailma lastele sõnumi, mille kirjutas lastekirjanik Peter Svetina (1970). Plakati autoriks on sloveeni tuntud lasteraamatuillustraator Damijan Stepančič (1969).
Sõnanälg
Peter Svetina
Minu kodukandis löövad põõsad rohetama aprilli lõpus või mai alguses. Peagi asustavad neid liblikakookonid. Need näevad välja nagu vatitupsud või suhkruvatitordid. Röövikud närivad lehti, kuni põõsad on paljaks söödud. Kui röövikutest arenevad liblikad, lendavad nad minema, kuid põõsad ei hävine. Suve saabudes lähevad need uuesti roheliseks. Ikka ja alati.
Selline on ka pilt kirjanikust, luuletajast. Kirjapandud lood ja luuletused lendavad minema, saavad raamatuteks ja leiavad oma lugejad. Autor seevastu on kui tühjaks imetud. Ja see kordub ikka ja alati.
Aga mis saab lugudest ja luuletustest edasi?
Ma tean ühte poissi, kellele tehti silmaoperatsioon. Pärast operatsiooni tohtis ta kaks nädalat vaid paremal küljel lamada ja seejärel ei tohtinud ta kuu aega mitte midagi lugeda. Kui ta siis lõpuks poolteist kuud hiljem raamatu kätte võttis, oli tal tunne, justkui ahmiks sõnu kausist lusikaga. Justkui ta sööks neid tõemeeli.
Ma tean ka ühte tüdrukut, kellest sai õpetaja. „Vaesed on need lapsed, kellele vanemad pole raamatuid ette lugenud,“ on ta öelnud.
Sõnad lugudes ja luuletustes on toit. Mitte see toit, mida keha vajab ja mis kõhtu täidab, vaid vaimu- ja hingetoit.
Kui inimene on näljane ja janus, tõmbub kõht kokku ja suu kuivab. Ta püüab leida midagigi süüa, kas või tükikest leiba, kausitäit riisi, maisi, kala, banaani. Mida näljasemaks ta läheb, seda kitsamaks muutub silmavaade ning inimene on pime kõige muu suhtes peale suutäie, mis isu kustutaks.
Sõnanälg väljendub teistmoodi: rusutusena, ükskõiksusena, ülbusena. Sõnanälja all kannataja ei adu, et ta hing väriseb külmast; ei mõista, et ta kõnnib endast mööda midagi märkamata. Osa tema maailmast põgeneb ta juurest, ilma et ta ise sellest aru saaks.
Sõnanälga kustutavad lood ja luuletused.
Aga kas neil, kes pole kunagi sõnadest rõõmu tundnud, on üldse lootust seda nälga kustutada?
On küll. See poiss loeb, peaaegu iga päev. Ja tüdruk, kellest sai õpetaja, loeb oma õpilastele ette. Igal reedel. Nädalast nädalasse. Ja kui ta mõnikord unustab, tuletavad lapsed talle meelde.
Ja mis saab kirjanikust, luuletajast? Suve saabudes lööb ta jälle haljendama. Ja taas kord söövad teda tema enda lood ja luuletused, mis seejärel igasse ilmakaarde laiali lendavad. Ikka ja alati.
Sloveeni keelest tõlkinud Kadri Põdra
Tekst pärineb Eesti Lastekirjanduse Keskuse kodulehelt
Meie kooli vilistlasel, Berit Sootakil on ilmunud esimene noorteromaan!